“Ma leian neli põhjust, miks vanadus paistab viletsusena. Esiteks tõrjub ta meid eemale seltsielust, teiseks muutub nõrgemaks meie keha, kolmandaks röövib meilt peaaegu kõik naudingud ja neljandaks on ta surmale nii lähedal,” kirjutas eluõhtul Cicero.
Surm on inimese saatus. Ühes tükis tuleb ta ainult äkilise õnnetuse korral. Enamik sureb tasapisi: jääb põduraks, muutub apaatseks, läheb paksuks, kaotab eluisu ─ ühesõnaga: vananeb. Aga vanadusest pole pääsu kellelgi. Inimesed on küll unistanud eluveest, mis annab igavese nooruse, saarest, kus mingi nümf pakub surematust… Inimesed ei taha, kõigest hingest ei taha vananeda surma suunas.
Meeleheitlikult lastakse end siledamaks ja saledamaks lõigata, tõmmatakse selga noortepärased riided, rabeldakse fitness-klubides. ─ See on surmahirmu kuulutus. Surmahirm hüüab inimesest: “Ma ei ole veel vana! Ma olen veel ahvatlev! Ma olen tulvil elujõudu! Vaadake! Võrrelge mind sõprade ja sõbrannadega! Kas näete erinevust?”
Ent vanadust ei võideta äkkrünnakuga, kampaania korras, hirmukramp kurgus, higitriip seljal. Inimese füüsiline seisund on tema psüühilise seisundi tulemus. Kõik saab alguse sellest esimesest sammust: vabaneda vananemise hirmust, vabaneda surmahirmust. Need, kes arvukates jõusaalides kihutavad inimesi aina rohkem rauda rabama, üha jõulisemalt jõudu tegema, maksimaalselt muskleid pumpama ─ need on surmakutsarid, ükskõik kui lahke olekuga ─ nad kannustavad käealuseid surmahirmu jõul. Nende sõnum on: mida enam, seda parem! Rabelge eneseunustuseni, nõnda unustate ka surmahirmu. Nende müügiartikkel, ülestöötatud keha, on kuld, mis muutub kohe lepalehtedeks, kui trennipinges järele anda. Seepärast tulebki aina rohkem ja rohkem pingutada ─ kasvõi jätkusuutmatuseni välja.
See on põhimõtteline viga. Vananemine on ajaline protsess, seda mõõdetakse kella ja kalendriga, mitte hantlite ja trenažööriga. Inimene ei vaja füüsilist vormi mitte rohkem, vaid kauem. Ei ole tarvis pimesi tormata, paaniliselt põgenedes oma aastate eest. Jõuga ei saavuta midagi, üleliigse jõuga ammugi mitte. Reipust ei saa endale rabada. Nõnda võib lõpetada rabandusega.
Meie jõusaalides, fitness-klubides, aeroobikaringides nähakse inimeses loomset organismi, keda kannustab eluisu, kihutab paljunemistung ja kes võistleb teiste omasugustega võimalikult kauase kaunis oleku eest. Hoopis teine on inimorganismist aru saada nagu taimest, mida tuleb hooldada kaua ja kannatlikult, mida ei tohi jätta kastmata ega ka mitte üle väetada. Mis õitseb pikalt, pakkudes silmailu ja tehes rõõmu.
Eesmärk ei ole ju tegelda oma füüsilise vormiga aina rohkem ja rohkem ─ piisab uskumatult vähesest järjepidevast tegutsemisest. Vanaduse võidab see, kes oma füüsilist vormi suudab hoida kauem. Mäng ei käi mitte jõu ja kiiruse peale nagu hipodroomil. Inimene ei vaja mitte džokit selja taha, vaid aednikku enda kõrvale. Kannatlikku ning õpetlikku, pikaajalist ja parajat, läbinägelikku ja tulemuslikku hooldust. Kedagi, kes mõistaks inimtaime vajadusi pikaks ning ilusaks, pingevabaks õitsvaks eluks.
Kirja pannud Linnar Priimägi
