“Ilus on surra, kui oled veel noor,” luuletas Hendrik Visnapuu, aga enamik inimesi elab siiski vanaks. Isegi mina, ehkki ma ei taha seda tunnistada. Siin ongi konks! Mitte keegi ei taha. Ja siis mõeldakse välja, kuidas mitte olla või vähemalt mitte näida vana. Kõige nõmedam on siis ära teenida kompliment “nooruslik” ─ tõlkes: eblakas ning eakohatu. Aga mingi normaalne väljapääs peab ju olema!
Siis juhtusin kokku Lennart Steinbergi ning Eric Braueriga. Nendel paistis olevat mingi võti. Mul oli seda vaja. Kaks terast tüüpi. Neid ei pea reklaamima, piisab, kui vaadata nende fotot. Ma ei kuula mitte igaüht ─ mul pole aega raisata. Aga nende jutt naelutas mind terveks tunniks paigale.
Ma olen kunstiteadlane ning arvan, et tean ilust rohkem kui mitmed teised kokku. Lennart ja Eric peavad “tervisestuudiot” ─ nii nad seda parema sõna puududes nimetavad. Kõik seda sorti asutused tegelevad iluga, aga igaühel on oma arusaam.
Niisiis, tüübid: mis on ilu?
Ilu, ütleb Eric, tuleb ära tuua “vaataja silmadest”. Ilu on omaenda enesetunne. Olla ilus. Kui paljud seda ei julge! Ei julge hakata olema ilus. Muidugi peab olema füüsilist vormi, sest inimese ilu on alati konkreetne. Aga peab olema ka psüühilist vormi, et ilusolekut välja kanda, isegi välja kannatada. Sest ilus inimene, täiendab Lennart, muudab, ise muutudes, ka oma ümbruskonda, oma suhtluskonda, oma suhteid, kõigepealt lähedastega. Jaa, tuleb mulle meelde, need saated, kus koletisest pereema disainitakse kaunitariks ja saadetakse tagasi oma perekonna rüppe. Kuidas ta seal hakkama saab, kui lapsed vaatavad teda nagu Anne & Stiili kaanepilti… Tema põhisõnumiks kujuneb ju: ma olen endine! Aga ta ei ole endine, hüüab Lennart. Ta kaotab lähitutvuskonnas ja võidab kaugemas ulatuses: teda hakkavad vaatama need, kes enne tast mööda või läbi vaatasid. Ta muutub korraga atraktiivseks, olemata selleks sisimas valmistunud, tal tekivad täiesti uut sorti pinged. Kõik pingestub ─ pere- ja töösuhted, tekib seltsielu, flirt, risk. Ah, ütlen ma vahele, ilu kohta kehtib seesama, mida ma kunagi olen taibanud muusika puhul: see on nagu lõhkeaine, millega tuleb ümber käia väga ettevaatlikult.
Plahvatav ilu külvab traagikat.
Selles mõttes, võtab Eric jutujärje üle, on kõik need, keda me näeme jõusaalides, ilu ohvrid. Sageli ei oska nad isegi öelda, kelle pilti nad peeglist ootavad. Neil on silma ees keegi, kes nad tahaksid olla, nad püüavad ennast selle mudeli kujusse ajada. ─ Oo jaa, Saksamaal oli enne teist suurt sõda iludusvõistlus, kus vineerist oli välja saetud ideaalse naise profiilproportsioon ja kandidaadid käisid ennast sinna trafaretti sobitamas. No enamik ei passinud Prokrustese sängi.
Mulle tundub, lisab Lennart, et suur hulk inimesi treenib oma keha “esimese ostu” korras. Jõusaalijad ei ütle ju oma reklaamides muud kui et: tulge ja saage ilusaks! Nii higistavad paljud täiesti mõttetult, sest esiteks nad ilusaks mitte mingil juhul ei saa ja teiseks koguvad nad üksnes psüühilisi pingeid, enesesüüdistusi ja süümepiinu.
Meie lähtume muust, süttib Eric. Meie ütleme inimesele: sa ei hakka ju ometi sportlaseks, ei hakka kulturistiks, see ei ole sinu eesmärk. Sa ei kavatse ka olulisel määral muuta oma elukombeid, harjumust hästi süüa, seltskonnas napsu võtta, pühapäeviti diivanil vedelda.
Sa ei peagi uueks inimeseks hakkama. Neljakümneselt ei pea sa välja nägema nagu kaheksateistkümnene, aga sa võiksid neljakümneselt välja näha noorem kui kõik teised neljakümnesed sinu ümber. Siis tunned ennast hästi, siis oled leidnud iseenda. Seda me oma tervisestuudios teeme. Me pole “jõusaal” füüsilise jõu mõttes. Milleks inimesele üldse rohkem “jõudu” vaja on, kui tal kulub? Mis jõukultus?
Lennart: üks poksija ütles, et ei pea ju rusikat vastase peast läbi lööma, et teda matile saata.
Kas tõesti on minulgi lootust? Kas ma olen päästetav? ─ Mis imetegu siis sina oled, et mitte sina “ka”, küsib Lennart. Probleem on ju selles, et inimene ei julge üle omaenese läve astuda. Ei julge iseendaks tagasi saada. Eric: arvesta, et igal hommikul vaatab sulle peeglist vastu veelgi vanem inimene. Sinna pole midagi parata, aega ei peata. Aga meie tahame, et see inimene, kes sealt vastu vaatab, silmitseks sind rõõmuga. Sest pilk särab, nahk on terve, põskedest õhkub energiat ja laubast tahtejõudu. See oled sina! Me oleme sind õpetanud olema.
Kas mind, Linnar Priimäge, on võimalik õpetada? ─ Sa oled juba õppinud. Rauda ragistama sa ei hakka eluilmas, me teame seda. Punnis biitsepseid me sulle ei soovita. Kõhulihaste kultus on mõttetus kuubis ─ kes neid üldse näeks? Kui sinu elu tipphetk oleks kaks suvepäeva rannas, kus oma kõhtu näidata, siis oleksid sa küll õnnetu inimene.
Inimene peab olema õnnelik. Kuidas olla ilus ja õnnelik korraga ─ seda, ma arvan, oskame me õpetada, ütleb Lennart. Ning Eric lubab: oskame õpetada hoidma tasakaalu inimese enda ja tema ilusama mina vahel.
